Kevadisel koolivaheajal, 21.-28. märtsil käis viis pekokat kevadisel orienteerumislaagris Tšehhis. Reisi eestvõtjaks ja organiseerijaks oli Einar, noorteks laagrilisteks Emily Raudkepp, Leana-Jete Korb, Mihkel Mahla ja Timo Kudre. Kui Eesti metsad olid veel lumised, siis Tšehhi oli selleks ajaks jõudnud juba kevad. Laagri ajal toimusid ka võistlused Prague Easter, kus osales üle 1100 orienteeruja!
Laager oli väga edukas ja meeldejääv. Põhjalikku lugemist ja vahetuid muljeid leiate Einari postitusest, kuid järgnevalt toon postitusest välja mõned huvitavad seigad ja muljed, videod ja kaardid.
Esimese trenni lõpus olid emotsioonid kõrged. Eriti rahul oli Emily: „Ei mäletagi, millal viimati nii hea trenn oli !?“
[su_youtube url=”https://www.youtube.com/watch?v=0EZ598-uX58″]
Einar esimesest võistluspäevast:
Kui poleks eelnevate päevade treeningud, oleks vist kohe paanikas olnud, kuid nüüd tundus kõik selge, mida peab lugema ja mida peab tegema. Endal läks kuni eelviimase KP-ni hästi, aga siis tuhinas arvasin, et juba viimasesse vaja minna, kui poole etapi peal enam ei saanud aru, kus olen. Pidin seisma jääma ja … siis oli väike paanika, kus ma olen ! Jooksin lähedal paistva põllu äärde, kus panin ennast paika. Hea, et nii läks, 2,5 min viga !
2. päeva pikkima jooksu tegi meil Timo, olime juba pisut mures ja vaatasime kaarti, et kas ehk kaardist väljas. Seda võimalust siiski õnneks me ei leidnud, ümberringi põllud. Ja lõpuks ta ikka tuligi. Muljed, et esimesse pani vales suunas ja leidis sarnase koha, mida siis korralikult uuris, aga vajalik KP oli hoopis teises piirkonnas. Teine ajakadu tekkis kaardi kaotamise tagajärjel. Ronides käpuli tihnikus, oli kaart käest pudenenud. Hiljem tuli tagasi tulla, sest ilma kaardita ei saa ju järgmisse KP-sse !
Viimase päeva rajameister oli KP-de paigutusega eriti palju tööd teinud ja minu mõtlemisele vastupidiselt need paigutanud. Kõik etapid lahendasin korralikult, aga 4 KP võtmisega olin hädas. Tähendab, luupi oleks vaja, et KP asukoht TÄPSELT välja lugeda. Või siis olin eelmiste päevadega saavutanud enesekindluse. Või siis oli tekkinud juba nädalase trenniga väsimus. Igatahes eelviimasest, kalju vahes olnud KP-st jooksin 15 m mööda ja oli nii audis, et leidsin lausa 4 mitte minu KP ümbrusest ja olin juba üle 5 minuti tuuseldanud, kui paanika saabus. Siis otsustasin taas, minna lagedale ja samm-sammult kõik detailid välja lugeda. Olin juba KP rõngasse jõudmisel ähmis, et seda pole, sest ma juba olin korra siin. Aga KP oli ja sellise nurga alt nähtav, millisega mina ma esimesel korral ei taibanud vaadata. Viga üle 8 min !
Meie pundi parima tulemusega viimasel päeval sai hakkama Leana Jete, kes suutis peaaegu veatu jooksuga kokkuvõttes kuuendana välja tulla, möödudes kolmest konkurendist. Päeva 4. aeg tõstis meelelu pikaks ajaks. Ka Timo suutis eelmise päeva seiklused unustada ja läbis KP-d ühtlases tempos. Üks 5 min veake ikka lipsas sisse, muidu oleks päeva lõpetanud esikümnes (koht 14.). Emily kommentaarid lõpetades : „Ma ei saa aru, mis minuga täna toimus ?! Viga 15 min !“ Hiljem vaadates selgus, kas just nii palju kogunes, aga 13 küll . 2 suuremat viga ja üks minutiline veel olid tingitud tema arust üldise väsimusega pikast nädalast, mida ka ise tundsin.
Reisiseltskond oli lahe. Mihkel üllatas oma jutukusega, intonatsioon liikus tihti oktavite vahel. Võrdlesin endamisi teda Mihkel Rauaga. Leanal samuti juttu jätkus, aga tema hääl oli kõigist üle, kui vaja oli. Vahel tuli paluda tal „volume“ nupp maha keerata, sest meil olid ka aegajalt teised külalised majutatud. Timo oli asjalik ja konkreetne ning sulas seltskonda. Emily oli rahulik ja enesekindel, juba laagritest kogenud, pigem rohkem vastutav.